Ta ärkab hommikul,
peavalu, süda paha, väsinud.
Suus veel magusimal maitse eelmiseõhtu pudelist veinist.
Vaatab kella, avastab... sisse maganud, Jälle... Miks kurat.
Tööle tuleb minna.
Peavalu muutub igal sammul suuremaks. Raske on astuda.
Võtab tableti, mõtleb ümber, võtab kaks.
Hilbud selga, nägu pähe ei tee, sest padi näos on ka arvestatav.
Uksest välja, muusika kõrva.
vihma sajab. mis saab paremini olla.
mõtleb, minge perse..
Tööle jõudes, märg nagu kassipoeg, vihmapisarad mööda nägu voolamas. Pea endiselt valutab, enesetunne halvem kui enne, avab oma narkolao luku ja valib.
Ja ta tõesti usub, et need õhukese polümeerkattega tabletid aitavad.
Peaks ju.
Ta on sõltuvuses.
Ta kardab
on segaduses.
Tal on rutiin ja sellest on siiber,
 puudub jõud edasi liikuda.
Puudub usk endasse.
Ta juurdub õnnetult kui raagus puu.
Tööl.. keep smailing all day long.
Kellejaoks ta seda teeb. Mitte enda.
Tal pole kedagi,
ega midagi.
Rasketel hetkedel keeratakse talle selg, nagu ikka see ratas käib.
Ta on kaotanud usu inimestesse
nende headusesse.
See peaks olema
Olemas
meis kõigis, see headus, mida raske on näha, tunda, jagada.