on palju muudki teha..

kui olla normaalne..

Siin..

maailmaruumis..

kotib kõiki liiga palju see

mida teised arvavad.. 

saamata aru, 

et samal ajal muretsevad teised,

mida neistki arvatakse.

..üksildane pole sama

mis on olla üksinda..

..vahest kulub ära..

olemine..

eemal.

puhkamine inimestest..

kellele sa ei meeldi.

Asjad juhtuvad siis..

kui sa midagi teed..

aga juhtuvad ka siis

kui sa midagi ei tee..

sest see mis loodud juhtuma,

juhtub nagunii...

*|*

mulle meeldib juua

puht tegevuse mõttes..

..vett.

meeldib süüa

aga..

päris tihti unustan.

...keegi kes

Keegi juba ammu enam ei mäleta

mida mina ütlesin

või tegin
Keegi juba ammu enam ei taha teada
kus ma olen
mida teen
või kas üldse hingan.
Keegi on vist lugenud mu mõtteid
...salaja
lugenud ära kõik mu mõtted
enam endal pole midagi mõelda..
Keegi käis ja luuras
...luuras minu järgi.
Tuli sinna, kus mul on hea
leidis üles selle salajase koha
...enam pole hea.
pole kohta,
ega mõtted
ma võiks anda pea
*"*"*
Ei saa ammu enam aru
kas olen reaktiivne 
või
kreatiivne..


Juba ammu lõpetasin..
uskumise..
armastusse..
Sest pole mõtet uskuda seda
..mida pole tunda saanud ega näinud.
mida minuga pole juhtunud..

Maa all oli järv

salajane

..imeilus

sinine ja puhas vesi

rikkumatta pind

isegi linnud

olid seal.
rõõmus
ja muretu
kuskilt tuli sära.

Ta ärkab hommikul,
peavalu, süda paha, väsinud.
Suus veel magusimal maitse eelmiseõhtu pudelist veinist.
Vaatab kella, avastab... sisse maganud, Jälle... Miks kurat.
Tööle tuleb minna.
Peavalu muutub igal sammul suuremaks. Raske on astuda.
Võtab tableti, mõtleb ümber, võtab kaks.
Hilbud selga, nägu pähe ei tee, sest padi näos on ka arvestatav.
Uksest välja, muusika kõrva.
vihma sajab. mis saab paremini olla.
mõtleb, minge perse..
Tööle jõudes, märg nagu kassipoeg, vihmapisarad mööda nägu voolamas. Pea endiselt valutab, enesetunne halvem kui enne, avab oma narkolao luku ja valib.
Ja ta tõesti usub, et need õhukese polümeerkattega tabletid aitavad.
Peaks ju.
Ta on sõltuvuses.
Ta kardab
on segaduses.
Tal on rutiin ja sellest on siiber,
 puudub jõud edasi liikuda.
Puudub usk endasse.
Ta juurdub õnnetult kui raagus puu.
Tööl.. keep smailing all day long.
Kellejaoks ta seda teeb. Mitte enda.
Tal pole kedagi,
ega midagi.
Rasketel hetkedel keeratakse talle selg, nagu ikka see ratas käib.
Ta on kaotanud usu inimestesse
nende headusesse.
See peaks olema
Olemas
meis kõigis, see headus, mida raske on näha, tunda, jagada.